Peibutuspardid

Rein Taagepera kutsub tänases Postimehes üles neil valimistel peibutusparte põhja laskma. Ta toob välja, et peibutuspartide - ehk siis nende, kes koguvad hääli, aga ei mõtlegi tegelikult valituks osutumise korral oma kohale asuda - kandideerimine süvendab valimiste muutumist mänguks, ning kohalike otsustajate sõltuvust Toompea-poliitikutest, kelle häälte "armust" nad volikokku pääsevad.

Hea valimistava koostamisel kevadel oli meie algses versioonis sõnastus, et valimisnimekirja kantakse vaid kandidaadid, kes lubavad valituks osutumise korral esinduskogusse tööle asuda. Toona erakondadega teksti läbi rääkides pehmendasime sõnastust nii, et kandidaat teataks hiljemalt aktiivse valimisagitatsiooni perioodi alguseks avalikult, kas ta kavatseb valituks osutumise korral esinduskogus tööle hakata.

Põhjus oli selles, et seks ajaks olid europarlamendi nimekirjad juba enam-vähem valmis. Erakonnad argumenteerisid ka, et peaks jääma valija otsustada, kas hääletada nö. tõsise või pseudokandidaadi poolt. Usun siiski, et valija ei pea pidama andmebaasi, kes kusagil mida oma kandideerimise kohta on öelnud - nagu restoranis on loogiline eeldada, et menüüs olevaid toite saab tellida, nii peaks ka valimisnimekiri koosnema isikutest, kelle vahel tegelikult valida saab.

Ses osas on väga sümpaatne roheliste seisukoht, et nende nimekirjades Riigikogu liikmed üles ei astu, sest keegi neist tegelikult ei plaani praegust ametit kohaliku volikogu liikme oma vastu vahetada. Tänases Kuku raadio intervjuus tõdes Marek Strandberg, et eks see neile saamata jäänud hääli maksma läheb, aga samas - kui teised käituvad ebaausalt, ei ole see veel argument, et ka ise peaks selle järgi joonduma.