Plakatid läinud

Tänasest on plakatid tänavatelt läinud ja Ivo Rull võtab Tallinnas nähtu ka Postimehes täitsa lõbusalt kokku. Mida arvata plakatikampaaniast hea valimistava valguses?

Eelkõige jäi silma kolme tüüpi plakateid:

1. Sellised, kus kandidaadid teatasid, et neil on palju energiat, nad armastavad oma linnaosa (linna, valda), et peale nende polegi kedagi teist valida või et siis „Apoliitiline linnapea on hea valik“ – valija seisukohalt suhteliselt väheoluline info. Annab küll teada, et valimised tulevad, sellised inimesed on selliste värvide all väljas, aga see on ka kõik.
2. Sellised, kus öeldi, et teine erakond on halb: võtab kelleltki raha ära, sulgeb lasteaiad, määrab inimesed viletsusse virelema vms. Kriitika kellegi tegude või plaanide kohta on igati vajalik (jättes siinkohal praegu analüüsimata nähtud plakatitekstide paikapidavuse), samas pelgalt üksmeelne vastuseis millelegi/kellelegi ei taga kindlasti ju veel, et samamoodi ollakse ühel meelel selles, mida siis teha tuleks (protestivalimiste igavene häda)
3. Sellised, kus esitleti oma saavutusi (mina ja mu turuplats) või plaane („Rajame sellele ristmikule fooriobjekti!“) Kuigi ka need jäävad sisult üsna pealiskaudseks, võimaldavad need erinevalt eelmistest siiski juba alustada arutelu plaanide üle – kas seda „fooriobjekti“ on üldse vaja, kas just sinna ristmikule, mis järjekorras peaks asju tegema jne.

Igatahes ei ole hea valimistava kantud mingist pimedast plakati- või reklaamivihast, nagu erakonnad mõnikord meie juttu tõlgendama kipuvad. Oleme valimisreklaamiga seoses teinud ka Riigikogu põhiseaduskomisjonile omapoolsed ettepanekud, millest olulisemad on seada ülempiir valimiskampaania kuludele, kaaluda täiendavaid piiranguid reklaamile eesmärgiga tõsta kampaaniate sisulise arutelu taset, käsitledes seejuures reklaamikanaleid võrdselt, ning lähtuda sellises arutelus ka ühiskonna ootustest poliitilisele reklaamile. Lähemalt saab lugeda siit.