Kandidaadiks ähvarduste tõttu

Võrreldes eelmiste valimistega on valimisliitude arv seekord kahekordne ja Juhan Kivirähk on seda juba kommenteerinud kui märki kodanikuühiskonna tugevnemisest. Täna küsis mu arvamust selle kohta ka Vikerraadio Uudis+. Nimelt, et kas kodanikuühiskonna vaatenurgast on põhjust valimisliitude rohkuse üle rõõmustada?

Ütlesin, et ikka on põhjust rõõmustada, kui inimesed on selle teema enda jaoks läbi mõelnud ja otsustanud, et suudavad ja tahavad sel moel kohaliku elu asjades osaleda. Ja samas on ka täiesti normaalne, kui nad eelistavad volikogu-tööle tööd oma kodanikuühenduses. Paljudes kohtades toimib KOVi ja ühenduste koostöö väga hästi sel moel, et ühenduste inimesed on volikogus, aga on ka paiku, kus nad on sealt pettunult lahkunud.

Ma ei arva, et emb-kumb, kas partei või valimisliit iseenesest kuidagi kodanikuühiskonna-sõbralikum, usaldusväärsem, stabiilsem või muul moel parem oleks. Eks ta ikka neist inimestest sõltub, kes sinna kuuluvad.

Mis aga kindlasti hea tavaga kooskõlas ei ole, on see, kui kandideerimine (olgu siis partei või valimisliidu nimekirjas) ei ole tegelikult niivõrd inimese vaba tahe, kui vallavanema või volikogu juhi töötluse tulemus. Ääretult raske tõestada niisuguseid juhtumeid, aga selliseid signaale jõuab meini murettekitavalt palju, üks neist siia üleski pandud.

Kas on kellelgi kogemusi või ideid, kuidas selliste teemadega tegeleda?